pühapäev, 28. veebruar 2016

Ajal,mil olime veeta

Siin on siis üks pikemat aega seisnud mustand  jaanuarist mis nüüd lõpetatud sai :)


Uus nädal jälle alanud. Tänasega saab juba kaheksa päeva, mil meil pole majas vett. Ilma veeta on elu ikka palju keerulisem, eriti kui sul on lapsed. Aga me oleme toime tulnud ja elu elamata ei jää... Algselt polnud vett tervel saarel, ei meie poolel ega teisel pool saart. Siis mingi aeg teisel pool saart sulasid torud lahti ja seal on vesi. Meie poole peal torude küttekaabel ei toimi ja seega saame vee tagasi siis, kui ilmad soojad :) Mingisugune kaev on meil siin olemas, sealt toome pangiga vett wc jaoks. Joogi-söögivee toome Stensundi koolist. Kooli juures saame käia saunas ja pesemas. Oma pesu peseme ka koolis, seal suured tööstuslikud pesumasinad.
Paar viimast päeva on olnud väljas sula, pluss kolm kraadi. Loodan, et torud kavatsevad ikka enne lihavõtteid lahti sulada :)
Reedel jõudis meie juurde Tõhu vend. Nüüd on mul neli meest majas :) Võin end väga turvaliselt tunda...
Laupäeval käisid meil külas naabersaare elanikud. Ka neil on vesi ära külmunud. Õnneks on neil kaev, mille vesi kõlbab ka joomiseks. Eile, pühapäeval, käisime meie neil külas üle jää. Eile oli mere jääl palju uisutajaid ja kalamehi. Naabersaare elanike lapsed mängisid jäähokit. Palju rõõmu suurest jääväljast, igaühele leidub tegevust. Meie treileri naabrimees suusatas tuulelohega, eile oli selleks hea tuuline ilm.
Tõhk viis hommikul suurema lapse kooli ja naabrinaise Vagnhäradi rongijaama. Naabrid lähevad nädalaks Aafrikasse seiklema. Suurem laps annab seni jälle nende kiisule süüa.
Ühel hommikul oli ta meie ukse taga ja me lasime ta tuppa ning andsime piima. Peale seda hakkaski ta käima hommikuti meil külas. Lastel rõõmu palju, said kiisut paitada ja poputada Suurem laps juba ütles, et nii palju hoolt on loomadega, et ärme endale küll võta :) Nii ta on ja hea, et ta mõistab seda, et lemmikloomaga kaasnevad kohustused.
Lakrits


Teel naabersaarele

Armsad villakerad :)

Uudishimulikud...
























Paar päeva hiljem saime tagasi oma kaua ihaldatud kraanivee. See on ikka luksus missugune. Küürisin ja koristasin terve päeva, pesumasin ja nõudepesumasin huugasid :) Tõhk oli tööl kui talle helistasin ja rõõmusõnumi edastasin, et koju tulles pole vaja kanistritega vett tuua. Ta ei osanud muud öelda kui tegelt ... Koju jõudes muidugi säras,et saab jooksva kraani all käsi pesta :)

Kui vähe on õnneks vaja...